Sügis-talvisest hooajast 2011

Sügis hakkab loodusele oma värve pritsima, metsad muutuvad aina uhkemaks. Seeni-marju on sel aastal kõikjal heldelt, piisab vaid õigesse kohta jõudmisest ja saak on tagatud. Ka jahihooaeg on käes, seega liigub metsades peagi veel rohkem inimesi kui seni.

Tänase loo mõte ei ole arutleda jahindusteemal seoses uue jahiseaduse menetlemisel tekkinud kirgedega. Kärla jahimehed on rahumeelsed inimesed, ei kipu me liiga tegema ühelegi maaomanikule. Pikaajalise ja ladusa koostöö tulemusel on meie kandis metssigade kahjustused viidud minimaalseks.

Koostöö seisnebki selles, et maaomanikud on jahimehi otsekohe teavitanud kohtadest, kus kärssninad on tegutsenud, ja jahimehed on igale teatele ka reageerinud. Ja kui on keegi, kes arvab, et jahimehe jalajälg tema maale liiga teeb, siis selle maaomaniku soovi me kindlasti arvestame ja seal jahti ei pea. Loodan vaid seda, et uus jahiseadus saab selline, et mõlemad pooled rahule jäävad, sest ulukite rohkusest tingitud kahjustused ei ole kasulikud mitte kellelegi.

Peamine kahjutekitaja on praegu punahirv

Kärla jahimaadel on punahirvede arvukus viimaste aastatega olulisel määral tõusnud. Ilmselgelt on siin oma osa ka intensiivsel metsaraiel, kus kasvav võsa ja metsanoorendikud pakuvad hirvele piisavat toidulauda. Nende populatsioonile ei ole negatiivset mõju avaldanud ka kaks järjestikkust karmi talve. Punahirve tekitatud kahjustusi on märgata eelkõige metsanoorendikel, ent nende arvukuse jätkuv kasv võib edaspidi ka taluaedades seada löögi alla ka viljapuud ja marjapõõsad. Isegi põllud ja aiamaad, sest hirvele kõlbab söögiks kõik, mis põllul või aias kasvab.

Jalaga maad kaapides ajab hirv põllu segi ja jätab mulje, nagu oleks seal metssiga toimetanud. Metssea ja hirve sõrajäljel teevad vahet vaid need inimesed, kes asja tunnevad. Talvel lõhuvad hirved põldudele jäetud silo- ja heinarulle, tekitades sellega kahju põllumeestele. Käesoleval jahihooajal on Kärla jahimeeste peamine ülesanne punahirvede arvukuse vähendamine.
Vastupidiselt punahirvele on viimased talved metskitse asurkonnale laastavalt mõjunud, nende arvukus on vähenenud umbes poole võrra. Selle tõttu ei ole metskits praegu meie piirkonnas aktiivse küttimise objekt.

Ka metssigade arvukust on viimased talved vähendanud. Pakast siga oma paksu kasuka tõttu ei karda, küll aga teeb inimesele kohati rinnuni ulatuv lumi metsseale raskeks toidu kättesaamise. Siiski ei ole me oma jahipiirkonnas sigade küttimisele arvulist piirangut seadnud. Põhjusel, et soodsate ilmastikuolude saabudes uut üleasustust ei tekiks.

Pildil olevad Kärla jahimehed said eelmisel aastal küttida koguni 22 hirve. Ühe nendest tabas looma sarvedest hoidev Kalev Teär. Foto: Kristjan Teär, Saarte Hääl 7. oktoober 2010

Põdra asurkond on hetkel optimaalne, kuigi aeg-ajalt kuuleme ikkagi mõnest põdraga toimunud liiklusõnnetusest. Põder on väga liikuv uluk, kes läbib oma toitumisretkedel suuri vahemaid. Punahirvede rohkus sunnib põtru endale uusi elupaiku otsima, ka see asjaolu aitab nende liikuvusele kaasa. Jahimeeste ülesanne on hetkel põtrade arvukus samal tasemel hoida.

Seenelised ja jahimehed mahuvad koos metsa

Septembri saabumisega algab hiilimis- ja varitsusjaht punahirvedele. Kuu keskpaik lisab põdrad. 1. oktoobrist algab ajujahi hooaeg, mis kestab detsembri keskpaigani. Hirvepulle ja metssigu saab ajus jahtida veel kuni jaanuari lõpuni. Juhul kui lumeolud seda võimaldavad.

Minu käest on sageli küsitud, et kui jahimehed jahti peavad, kas on sellest mingit ohtu ka seenelistele. Hiilimis- ja varitsusjahti peetakse varastel hommiku- ja hilistel õhtutundidel. Neil aegadel seenelisi üldjuhul metsas ei liigu. Küll aga võime omavahel kohtuda ajujahil. Kuid ajujaht on selline lärmakas toiming, mis peaks igale seenelisele kuulda olema.

Soovitan kõigil, kes metsas olles ajujahti kuulevad, rahulikult oma senisesse paika jääda ja metsast mitte välja tulla. Sellega on ohutus tagatud. Ajujaht käib oma kindlate reeglite järgi ja inimeste tulejoonele sattumine välistatakse.

Ohutus üle kõige

Jahimeeste reegel number üks on, et kõik, kes on metsa läinud, peavad sealt ka elusa-tervena tagasi tulema. Olgu siis tegemist jahimehe või juhuslikult samasse kanti sattunud seenelise-marjulisega.

Vastavalt seadusele peavad kõik jahimehed ühisjahil kandma punast ohutusvesti. Erksat riietust soovitan metsas liikudes kanda kõigil, sest see tagab ka inimese parema leidmise näiteks siis, kui ta on metsa ära eksinud.

Rõhutan veel kord, et kui keegi metsas viibijatest kuuleb ajujahti, siis soovitan tal kindlasti metsa jääda, mitte hakata sealt välja tulema. Oleme näinud juhuseid, kus metsas viibinud inimene jookseb ajajate ees kütiliinist läbi, vaatamata jahimehe hoiatustele. Sellise tegevusega seab ta ohtu oma elu ja tervise, sest kõrvalolevad kütid ei pruukinud seda võib-olla näha. Piisab vaid kõrvalt samas suunas ajust väljuvast ulukist ja õnnetus võibki käes olla. Seda aga ei soovi meist keegi.

Autojuhtidel soovitan kiirust maha võtta ja olla eriliselt tähelepanelik, kui maanteel nähakse punastes vestides kütte liikumas. Üldjuhul loomi intensiivse liiklusega maanteedele välja ei aeta ja neid seal autode vahel ka ei kütita. Küll aga võivad häiritud ulukid või ka ajujahis kasutatavad jahikoerad ootamatult teele joosta ükskõik millises kohas. Seega veel kord – ettevaatust!

Lõpetuseks soovin kõigile meeldivat saaremaist sügist ja toredaid elamusi metsas.
Toivo Vaik (Kärla JS-i juhatuse liige), SAARTE HÄÄL 31.08.2011